Põhjuseks on see, et meie sügavaimad mustrid ei teki täiskasvanuna, vaid on ammu enne seda juurdunud. Need on pärit meie lapsepõlvest, perekonna hoiakutest, väljaütlemistest, vaikustest, ootustest ja kogemustest. Need mustrid muutuvad meie sees justkui „tõeks“, mille järgi maailm toimib. Ja kuni me neid teadvustamata järgime, juhivad nad meid vaikselt – nagu nähtamatud niidid.

Mustrid korduvad, sest aju otsib tuttavlikkust. See, mis on tuttav, tundub turvaline, isegi kui see pole hea. Kui oleme harjunud pingutama armastuse nimel, võib pingutus tunduda loomulikum kui lihtne lähedus. Kui oleme lapsena õppinud oma tundeid varjama, võib avatus täiskasvanuna tunduda ebamugav, isegi ohustav. Nii tõukavad alateadlikud uskumused meid tagasi samale rajale.

Aga need mustrid pole kivisse raiutud. Muutumine algab hetkest, kui me näeme, et teeme midagi automaatselt. Märkamisest saab murdepunkt. Me saame hakata küsima: miks ma nii reageerisin? Kas see oli praegu mina, või üks lapsepõlvest pärit hirm? Kas see reaktsioon teenib mind, või hoiab mind vanas?

Kui me neid küsimusi endale ausalt esitame, tekib vahe sisse. Vahe vana ja uue vahel. Ja sellesse vahele tekib vabadus. Tasapisi hakkame tegema teistsuguseid valikuid. Iga kord natuke rohkem teadlikult. Mustrid ei muutu üleöö, aga nad muutuvad. Ja koos nendega muutub elu––suhted pehmenevad, otsused muutuvad selgemaks ning inimene hakkab tundma, et ta ei ole enam oma mineviku kordus, vaid oma tuleviku looja.

Me ei korda mustreid, sest me oleks nõrgad. Me kordame neid, kuni oleme valmis neid nägema. Ja kui me neid näeme, hakkab kõik muutuma. WordPress. This is your first post. Edit or delete it, then start writing!

Read more at